1¶ Kua oti i te whakaaro nui tetahi whare mona te hanga, e whitu nga pou kua oti te tarai e ia:
1Tarkus ehitas enesele koja, raius oma seitse sammast.
2Kua oti ana kararehe te patu e ia; whakananu rawa tana waina; kua oti ano tana tepu te whakapai.
2Ta tappis tapaloomad, segas veini, kattis lauagi valmis.
3Kua unga e ia ana kotiro, e karanga ana ia i runga i nga wahi tiketike rawa o te pa.
3Ta läkitas oma teenijad, laskis hüüda linna küngastel:
4Ki te mea he kuware tetahi, me peka mai ia ki konei: ko te tangata maharakore, ko tana kupu tenei ki a ia,
4'Kes on kogenematu, pöördugu siia!' Napiarulisele ta ütles:
5Haere mai, kainga taku taro, inumia hoki te waina kua oti nei te whakananu e ahau.
5'Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini!
6Kati ra, e te hunga kuware, kia ora ai koutou; haere hoki i te ara o te matauranga.
6Jätke maha rumalus, et jääksite elama, ja käige arukuse teel!'
7Ko ia e papaki ana i te tangata whakahihi, ka whakama; a ko ia e riri ana i te tangata kino, ka piri mai he he ki a ia.
7Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi, ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk.
8Kaua e riria te tangata whakahi, kei kino ia ki a koe: riria ko te tangata whakaaro nui, a ka aroha ia ki a koe.
8Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks, noomi tarka, ja ta armastab sind!
9Hoatu te mohio ki te tangata whakaaro nui, a ka neke ake ona whakaaro; whakaakona te tangata tika, a ka nui ake tona mohio.
9Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10Ko te timatanga o te whakaaro nui ko te wehi ki a Ihowa; ko te matauranga, ko te mohio ki te Mea Tapu.
10Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11Maku hoki ka maha ai ou ra, maku ka neke ake ai nga tau e ora ai koe.
11Sest minu läbi saavad su päevad paljuks ja su eluaastad jätkuvad.
12Ki te nui ou whakaaro, mou ano ou whakaaro nui; ki te whakahi koe, mau anake tau pikaunga.
12Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks; ja kui oled pilkaja, siis pead sedagi üksinda kandma.
13¶ Ko te wahine wairangi, he mangai nui ia; he kuware ia, kahore ona mohio ki te aha, ki te aha.
13Meeletusenaine on rahutu, rumalus ei tunne midagi.
14Noho ana ia i te kuwaha o tona whare i runga i te nohoanga i nga wahi tiketike o te pa;
14Ta istub oma koja uksel, istme peal linna küngastel,
15Kia karanga atu ai ia ki nga tangata e haere ana i te ara, e maro tonu ana o ratou huarahi,
15kutsudes möödaminejaid, neid, kes käivad otseradu:
16Ko te kuware, peka mai ki konei; tena ko te tangata whakaarokore, ko tana kupu tenei ki a ia,
16'Kes on kogenematu, pöördugu siia!' Ja napiarulisele ta ütleb:
17He reka te wai tahae, a he ahuareka te taro kai huna.
17'Varastatud vesi on magus ja salajas söödud leib on hõrk.'
18Te mohio ia kei reira nga tupapaku; kei te reinga riro ana i karanga ai.
18Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged, et tema kutsutud on põrgu sügavustes.