¹¶ Whakapaingia a Ihowa, e toku wairua. E Ihowa, e toku Atua, he nui rawa koe; he honore, he kororia ou kakahu.

¹Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud.

²E roropi nei i te marama ki a koe ano he kakahu, e hora nei i nga rangi ano he kakahu tauarai.

²Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.

³E whakanoho nei i nga kurupae o ona ruma ki nga wai: e mea nei i nga kapua hei hariata mona: e haere nei i runga i nga pakau o te hau.

³Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel.

⁴E mea nei i nga hau hei karere mana, i te mura ahi hei kaimahi mana.

⁴Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid.

⁵Nana nei i whakatu te whenua ki runga ki ona turanga, kei nekenekehia ake ake.

⁵Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.

⁶Nau ano i hipoki ki te rire hei kakahu: tu ana nga wai i runga i nga maunga.

⁶Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema, mägede peal seisid veed.

⁷Rere ana ratou i tau riri: tahuti tonu atu i te reo o tau whatitiri;

⁷Sinu sõitluse eest nad põgenevad, sinu äikese hääle eest nad pagevad.

⁸Puke ake ana ra nga maunga, heke iho ana ma nga whawharua ki te wahi i whakaritea e koe mo ratou.

⁸Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud.

⁹Kua whakatakotoria e koe he rohe kei koni mai ratou, kei hoki mai hei taupoki mo te whenua.

⁹Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.

¹⁰¶ Nana i tono nga puna ki roto ki nga awaawa, e rere nei i waenga o nga puke.

¹⁰Sina saadad allikaist ojad jooksma; need voolavad mägede vahel.

¹¹Hei wai mo nga kirehe katoa o te parae: na noa te matewai o nga kaihe mohoao.

¹¹Nad joodavad kõiki metsloomi; metseeslid kustutavad seal oma janu.

¹²Kei reira nga nohoanga o nga manu o te rangi, e korihi nei i roto i nga manga.

¹²Taeva linnud asuvad elama nende äärde, okste vahel nad teevad häält.

¹³He mea whakamakuku nana nga puke i ona ruma: ka makona te whenua i nga hua o au mahi.

¹³Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest; sinu tööde viljast toidab ennast maa.

¹⁴Ko ia hei whakatupu i te tarutaru ma te kararehe, i te otaota hei mea ma te tangata; kia whakaputaina ake ai he taro i te whenua;

¹⁴Sa lased tärgata rohu loomadele ja orased inimeste tarbeks, et tuua leiba välja maa seest

¹⁵He waina hei whakahari i te ngakau o te tangata, he hinu e piata ai tona mata, me te taro hei whakakaha i te ngakau o te tangata.

¹⁵ja veini, mis rõõmustab inimese südant; õli, et panna tema pale läikima; ja leiba, et kinnitada inimese südant.

¹⁶Ki tonu i te wai nga rakau a Ihowa, nga hita o Repanona i whakatokia e ia.

¹⁶Issanda puud saavad toidust küllalt, Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud,

¹⁷Hanga ake e nga manu he ohanga ki reira: te taaka, ko nga kauri tona whare.

¹⁷kus linnud pesitsevad; toonekurgedel on majad küpresside otsas.

¹⁸Hei piringa nga puke tiketike mo nga koati mohoao: nga kohatu mo nga rapeti.

¹⁸Kõrged mäed on kaljukitsedele, kaljud mäkradele varjupaigaks.

¹⁹¶ I hanga e ia te marama hei tohu taima: e matau ana te ra ki tona torengitanga.

¹⁹Ta on teinud kuu aegade näitajaks, päike teab oma loojakut.

²⁰Ko koe hei whakapouri, a kua po: na ngoki mai ana nga kirehe katoa o te ngahere.

²⁰Kui sa teed pimeduse, siis tuleb öö ja kõik metsloomad roomavad välja.

²¹Ko nga kuao raiona ngengere ana ratou, he mea kai, he rapu kai ma ratou i te Atua.

²¹Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust.

²²Ko te putanga mai o te ra ka poto atu ratou, takoto ana i o ratou kuhunga.

²²Päike tõuseb, nemad koristavad end ja heidavad maha oma asemeile.

²³Ko te tangata ka haere ki ana hanga, ki tana mahi, a ahiahi noa.

²³Siis väljub inimene oma tööle ja oma tegemistele õhtuni.

²⁴Ano te tini o au mahi, e Ihowa! he mohio rawa tau mahi i aua mea katoa; ki tonu te whenua i au taonga.

²⁴Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.

²⁵Kei ko ra ko te moana, tona nui tuauriuri: kei reira nga mea ngokingoki e kore e taea te tatau, nga kirehe hoki, ana nonohi, ana nunui.

²⁵Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri;

²⁶Kei reira nga kaipuke e teretere ana: kei reira taua rewiatana i hanga e koe hei takaro ki reira.

²⁶seal ujuvad laevad; seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud endale mängima.

²⁷E tatari katoa ana enei ki a koe, kia hoatu e koe te kai ma ratou i te wa e tika ai.

²⁷Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.

²⁸Ko tau e hoatu ai ma ratou, kohikohia ana e ratou: te wherahanga o tou ringa, makona tonu ratou i te pai.

²⁸Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head.

²⁹Ko te hunanga o tou mata, pororaru ana ratou: ka kapohia e koe to ratou manawa, ka marere ratou, a ka hoki ano ki to ratou puehu.

²⁹Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu.

³⁰Ko tau tononga mai i tou wairua, kua hanga ratou; a whakahoutia ana e koe te mata o te whenua.

³⁰Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.

³¹¶ Kia whai kororia a Ihowa ake ake, kia hari a Ihowa ki ana mahi:

³¹Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustagu oma tegudest,

³²Tana tirohanga iho ki te whenua, ru ana: kua pa ki nga puke, na pongere ana.

³²tema, kes vaatab ilmamaad, nõnda et see vabiseb, kes puudutab mägesid, ja need suitsevad.

³³Ka waiata ahau ki a Ihowa i ahau e ora ana: ka himene ki toku Atua i ahau ano i te ao nei.

³³Ma tahan laulda Issandale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus.

³⁴Kia reka toku whakaaronga ki a ia, ka hari ahau ki a Ihowa.

³⁴Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmutsen Issandas.

³⁵Kia moti nga tangata hara i runga i te whenua, ko te hunga kino kia poto katoa atu. Whakapaingia a Ihowa, e toku wairua. Whakamoemititia a Ihowa.

³⁵Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam! Kiida, mu hing, Issandat! Halleluuja!