1En læresalme av Asaf. Hvorfor, Gud, har du forkastet oss for evig tid? Hvorfor ryker din vrede mot den hjord du før?
1Aasafi õpetuslaul. Miks sa, Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt? Miks suitseb su viha su karjamaa lammaste vastu?
2Kom i hu din menighet, som du vant din i fordums tid, som du gjenløste til å være din arvs stamme, Sions berg, hvor du tok bolig!
2Mõtle oma kogudusele, mille sa muiste oled enesele asutanud ja oma pärandi jaoks lunastanud, Siioni mäele, kus sina asud!
3Opløft dine trin til de evige grushoper! Alt har fienden fordervet i helligdommen.
3Tõsta oma sammud nendele igavestele varemetele, vaenlane on kõik rikkunud pühamus!
4Dine motstandere har brølt midt i ditt forsamlingshus; de har satt sine egne tegn op til tegn.
4Su vastased möirgasid su kohtumishoones, nad on oma tähised pannud tähisteks.
5Det var et syn som når økser løftes i tykke skogen.
5Näis, nagu oleksid nad kirveid kõrgele tõstnud metsarägastikus.
6Og nu, alt det som fantes av billedverk, det slo de sønder med øks og hammer.
6Nii lõid nad puruks kiinide ja haamritega kõik selle nikerdused.
7De har satt ild på din helligdom; like til grunnen har de vanhelliget ditt navns bolig.
7Nad on su pühamu süüdanud tulega põlema, su nime eluaseme on nad reostanud maani.
8De har sagt i sitt hjerte: Vi vil ødelegge dem alle tilsammen! De har opbrent alle Guds forsamlingshus i landet.
8Nad ütlesid oma südames: 'Hävitagem need täielikult!' Nad põletasid maha kõik Jumala kogudusekojad kogu maal.
9Våre egne tegn ser vi ikke; det er ikke nogen profet mere, ikke nogen hos oss som vet hvor lenge det skal vare.
9Oma tähiseid me ei näe, prohvetit ei ole enam, ja meie seas ei ole kedagi, kes teaks, kui kaua.
10Hvor lenge, Gud, skal motstanderen håne, fienden forakte ditt navn evindelig?
10Kui kaua, oh Jumal, saab tagakiusaja teotada? Kas vaenlane võib sinu nime laimata jäädavalt?
11Hvorfor drar du din hånd, din høire hånd tilbake? Ta den ut av din barm og ødelegg!
11Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!
12Gud er dog min konge fra fordums tid, han som skaper frelse på den vide jord.
12Jumal on muistsest ajast mu kuningas, kes maailmas teostab päästmise.
13Du er den som skilte havet med din styrke, knuste dragenes hoder på vannene.
13Sina lõhestasid oma võimusega mere kaheks, sina lõid katki lohede pead vete peal.
14Du sønderslo Leviatans* hoder, du gav den til føde for ørkenens folk. / {* d.e. et stort sjødyr.}
14Sina purustasid Leviatani pead, sa andsid need söögiks meresõitjale rahvale.
15Du lot kilde og bekk bryte frem, du uttørket evige strømmer.
15Sina lõhkusid allikad ja jõed, sina tegid voolavad jõed kuivaks.
16Dig hører dagen til, dig også natten; du har skapt himmellysene og solen.
16Sinu päralt on päev ja öögi on sinu päralt, sina oled valmistanud valguse ja päikese.
17Du har fastsatt alle jordens grenser; sommer og vinter - du har dannet dem.
17Sina oled seadnud kõik ilmamaa rajad, suve ja talve oled sina teinud.
18Kom dette i hu: Fienden har hånet Herren, og et dårlig folk har foraktet ditt navn!
18Mõtle sellele! Vaenlane teotab Issandat ja jõle rahvas laimab su nime.
19Overgi ikke din turteldue til den mordlystne skare, glem ikke dine elendiges skare evindelig!
19Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt!
20Se til pakten! For landets mørke steder er fulle av volds boliger.
20Vaata oma lepingule! Sest pimedad maanurgad on täis vägivalda.
21La ikke den undertrykte vende tilbake med skam, la den elendige og fattige love ditt navn!
21Ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku sinu nime!
22Reis dig, Gud, før din sak, kom i hu at du blir hånet av dåren hele dagen!
22Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi, mõtle teotamisele, mis kogu päeva tuleb jõledalt mehelt!
23Glem ikke dine fienders røst, dine motstanderes bulder, som stiger op all tid!
23Ära unusta oma vastaste kisa, nende möll, kes sulle vastu hakkavad, kohub suuremaks alatasa!