1ESTA mi alma aburrida de mi vida: Daré yo suelta á mi queja sobre mí, Hablaré con amargura de mi alma.
1Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2Diré á Dios: no me condenes; Hazme entender por qué pleiteas conmigo.
2ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3¿Parécete bien que oprimas, Que deseches la obra de tus manos, Y que resplandezcas sobre el consejo de los impíos?
3Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4¿Tienes tú ojos de carne? ¿Ves tú como ve el hombre?
4Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5¿Son tus días como los días del hombre, O tus años como los tiempos humanos,
5Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6Para que inquieras mi iniquidad, Y busques mi pecado,
6et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7Sobre saber tú que no soy impío, Y que no hay quien de tu mano libre?
7kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8Tus manos me formaron y me compusieron Todo en contorno: ¿y así me deshaces?
8Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9Acuérdate ahora que como á lodo me diste forma: ¿Y en polvo me has de tornar?
9Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10¿No me fundiste como leche, Y como un queso me cuajaste?
10Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11Vestísteme de piel y carne, Y cubrísteme de huesos y nervios.
11Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12Vida y misericordia me concediste, Y tu visitación guardó mi espíritu.
12Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13Y estas cosas tienes guardadas en tu corazón; Yo sé que esto está cerca de ti.
13Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14Si pequé, tú me has observado, Y no me limpias de mi iniquidad.
14kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15Si fuere malo, ay de mí! Y si fuere justo, no levantaré mi cabeza, Estando harto de deshonra, Y de verme afligido.
15Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16Y subirá de punto, pues me cazas como á león, Y tornas á hacer en mí maravillas.
16Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17Renuevas contra mí tus plagas, Y aumentas conmigo tu furor, Remudándose sobre mí ejércitos.
17Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18¿Por qué me sacaste de la matriz? Habría yo espirado, y no me vieran ojos.
18Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19Fuera, como si nunca hubiera sido, Llevado desde el vientre á la sepultura.
19Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20¿No son mis días poca cosa? Cesa pues, y déjame, para que me conforte un poco.
20Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21Antes que vaya para no volver, A la tierra de tinieblas y de sombra de muerte;
21enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22Tierra de oscuridad, lóbrega Como sombra de muerte, sin orden, Y que aparece como la oscuridad misma.
22maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'