¹Y RESPONDIO Job, y dijo:

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²Ciertamente yo conozco que es así: ¿Y cómo se justificará el hombre con Dios?

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

³Si quisiere contender con él, No le podrá responder á una cosa de mil.

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

⁴El es sabio de corazón, y poderoso en fortaleza, ¿Quién se endureció contra él, y quedó en paz?

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁵Que arranca los montes con su furor, Y no conocen quién los trastornó:

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁶Que remueve la tierra de su lugar, Y hace temblar sus columnas:

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁷Que manda al sol, y no sale; Y sella las estrellas:

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁸El que extiende solo los cielos, Y anda sobre las alturas de la mar:

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁹El que hizo el Arcturo, y el Orión, y las Pléyadas, Y los lugares secretos del mediodía:

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

¹⁰El que hace cosas grandes é incomprensibles, Y maravillosas, sin número.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹¹He aquí que él pasará delante de mí, y yo no lo veré; Y pasará, y no lo entenderé.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹²He aquí, arrebatará; ¿quién le hará restituir? ¿Quién le dirá, Qué haces?

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹³Dios no tornará atrás su ira, Y debajo de él se encorvan los que ayudan á los soberbios.

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹⁴¿Cuánto menos le responderé yo, Y hablaré con él palabras estudiadas?

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁵Que aunque fuese yo justo, no responderé; Antes habré de rogar á mi juez.

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁶Que si yo le invocase, y él me respondiese, Aun no creeré que haya escuchado mi voz.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁷Porque me ha quebrado con tempestad, Y ha aumentado mis heridas sin causa.

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁸No me ha concedido que tome mi aliento; Mas hame hartado de amarguras.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁹Si habláremos de su potencia, fuerte por cierto es; Si de juicio, ¿quién me emplazará?

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

²⁰Si yo me justificare, me condenará mi boca; Si me dijere perfecto, esto me hará inicuo.

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²¹Bien que yo fuese íntegro, no conozco mi alma: Reprocharé mi vida.

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²²Una cosa resta que yo diga: Al perfecto y al impío él los consume.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²³Si azote mata de presto, Ríese de la prueba de los inocentes.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²⁴La tierra es entregada en manos de los impíos, Y él cubre el rostro de sus jueces. Si no es él, ¿quién es? ¿dónde está?

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁵Mis días han sido más ligeros que un correo; Huyeron, y no vieron el bien.

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁶Pasaron cual navíos veloces: Como el águila que se arroja á la comida.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁷Si digo: Olvidaré mi queja, Dejaré mi aburrimiento, y esforzaréme:

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁸Contúrbanme todos mis trabajos; Sé que no me darás por libre.

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁹Yo soy impío, ¿Para qué trabajaré en vano?

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

³⁰Aunque me lave con aguas de nieve, Y limpie mis manos con la misma limpieza,

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³¹Aun me hundirás en el hoyo, Y mis propios vestidos me abominarán.

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³²Porque no es hombre como yo, para que yo le responda, Y vengamos juntamente á juicio.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³³No hay entre nosotros árbitro Que ponga su mano sobre nosotros ambos.

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³⁴Quite de sobre mí su vara, Y su terror no me espante.

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁵Entonces hablaré, y no le temeré: Porque así no estoy en mí mismo.

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.