1EL HOMBRE nacido de mujer, Corto de días, y harto de sinsabores:
1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2Que sale como una flor y es cortado; Y huye como la sombra, y no permanece.
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
3¿Y sobre éste abres tus ojos, Y me traes á juicio contigo?
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
4¿Quién hará limpio de inmundo? Nadie.
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5Ciertamente sus días están determinados, y el número de sus meses está cerca de ti: Tú le pusiste términos, de los cuales no pasará.
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
6Si tú lo dejares, él dejará de ser: Entre tanto deseará, como el jornalero, su día.
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
7Porque si el árbol fuere cortado, aún queda de él esperanza; retoñecerá aún, Y sus renuevos no faltarán.
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
8Si se envejeciere en la tierra su raíz, Y su tronco fuere muerto en el polvo,
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9Al percibir el agua reverdecerá, Y hará copa como planta.
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
10Mas el hombre morirá, y será cortado; Y perecerá el hombre, ¿y dónde estará él?
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11Las aguas de la mar se fueron, Y agotóse el río, secóse.
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12Así el hombre yace, y no se tornará á levantar: Hasta que no haya cielo no despertarán, Ni se levantarán de su sueño.
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13Oh quién me diera que me escondieses en el sepulcro, Que me encubrieras hasta apaciguarse tu ira, Que me pusieses plazo, y de mí te acordaras!
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
14Si el hombre muriere, ¿volverá á vivir? Todos los días de mi edad esperaré, Hasta que venga mi mutación.
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
15Aficionado á la obra de tus manos, Llamarás, y yo te responderé.
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
16Pues ahora me cuentas los pasos, Y no das tregua á mi pecado.
16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
17Tienes sellada en saco mi prevaricación, Y coacervas mi iniquidad.
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
18Y ciertamente el monte que cae se deshace, Y las peñas son traspasadas de su lugar;
18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
19Las piedras son desgastadas con el agua impetuosa, Que se lleva el polvo de la tierra: de tal manera haces tú perecer la esperanza del hombre.
19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
20Para siempre serás más fuerte que él, y él se va; Demudarás su rostro, y enviaráslo.
20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
21Sus hijos serán honrados, y él no lo sabrá; O serán humillados, y no entenderá de ellos.
21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
22Mas su carne sobre él se dolerá, Y entristecerse ha en él su alma.
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'