Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

Job

16

1Y RESPONDIO Job, y dijo:
1Aga Iiob rääkis ja ütles:
2Muchas veces he oído cosas como estas: Consoladores molestos sois todos vosotros.
2'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
3¿Tendrán fin las palabras ventosas? O ¿qué te animará á responder?
3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4También yo hablaría como vosotros. Ojalá vuestra alma estuviera en lugar de la mía, Que yo os tendría compañía en las palabras, Y sobre vosotros movería mi cabeza.
4Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
5Mas yo os alentaría con mis palabras, Y la consolación de mis labios apaciguaría el dolor vuestro.
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6Si hablo, mi dolor no cesa; Y si dejo de hablar, no se aparta de mí.
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7Empero ahora me ha fatigado: Has tú asolado toda mi compañía.
7Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8Tú me has arrugado; testigo es mi flacura, Que se levanta contra mí para testificar en mi rostro.
8Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9Su furor me destrizó, y me ha sido contrario: Crujió sus dientes contra mí; Contra mí aguzó sus ojos mi enemigo.
9Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10Abrieron contra mí su boca; Hirieron mis mejillas con afrenta; Contra mí se juntaron todos.
10Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11Hame entregado Dios al mentiroso, Y en las manos de los impíos me hizo estremecer.
11Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
12Próspero estaba, y desmenuzóme: Y arrebatóme por la cerviz, y despedazóme, Y púsome por blanco suyo.
12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13Cercáronme sus flecheros, Partió mis riñones, y no perdonó: Mi hiel derramó por tierra.
13ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
14Quebrantóme de quebranto sobre quebranto; Corrió contra mí como un gigante.
14Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
15Yo cosí saco sobre mi piel, Y cargué mi cabeza de polvo.
15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
16Mi rostro está enlodado con lloro, Y mis párpados entenebrecidos:
16Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17A pesar de no haber iniquidad en mis manos, Y de haber sido mi oración pura.
17kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
18Oh tierra! no cubras mi sangre, Y no haya lugar á mi clamor.
18Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19Mas he aquí que en los cielos está mi testigo, Y mi testimonio en las alturas.
19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
20Disputadores son mis amigos: Mas á Dios destilarán mis ojos.
20Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
21Ojalá pudiese disputar el hombre con Dios, Como con su prójimo!
21et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
22Mas los años contados vendrán, Y yo iré el camino por donde no volveré.
22Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.