1Y RESPONDIO Job, y dijo:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2¿Hasta cuándo angustiaréis mi alma, Y me moleréis con palabras?
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3Ya me habéis vituperado diez veces: ¿No os avergonzáis de descomediros delante de mí?
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4Sea así que realmente haya yo errado, Conmigo se quedará mi yerro.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Mas si vosotros os engrandeciereis contra mí, Y adujereis contra mí mi oprobio,
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6Sabed ahora que Dios me ha trastornado, Y traído en derredor su red sobre mí.
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7He aquí yo clamaré agravio, y no seré oído: Daré voces, y no habrá juicio.
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8Cercó de vallado mi camino, y no pasaré; Y sobre mis veredas puso tinieblas.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9Hame despojado de mi gloria, Y quitado la corona de mi cabeza.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10Arruinóme por todos lados, y perezco; Y ha hecho pasar mi esperanza como árbol arrancado.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11E hizo inflamar contra mí su furor, Y contóme para sí entre sus enemigos.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12Vinieron sus ejércitos á una, y trillaron sobre mí su camino, Y asentaron campo en derredor de mi tienda.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Hizo alejar de mí mis hermanos, Y positivamente se extrañaron de mí mis conocidos.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14Mis parientes se detuvieron, Y mis conocidos se olvidaron de mí.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15Los moradores de mi casa y mis criadas me tuvieron por extraño; Forastero fuí yo en sus ojos.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16Llamé á mi siervo, y no respondió; De mi propia boca le suplicaba.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Mi aliento vino á ser extraño á mi mujer, Aunque por los hijos de mis entrañas le rogaba.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18Aun los muchachos me menospreciaron: En levantándome, hablaban contra mí.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19Todos mis confidentes me aborrecieron; Y los que yo amaba, se tornaron contra mí.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Mi cuero y mi carne se pegaron á mis huesos; Y he escapado con la piel de mis dientes.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Oh vosotros mis amigos, tened compasión de mí, tened compasión de mí; Porque la mano de Dios me ha tocado.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22¿Por qué me perseguís como Dios, Y no os hartáis de mis carnes?
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23Quién diese ahora que mis palabras fuesen escritas! Quién diese que se escribieran en un libro!
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24Que con cincel de hierro y con plomo Fuesen en piedra esculpidas para siempre!
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Yo sé que mi Redentor vive, Y al fin se levantará sobre el polvo:
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26Y después de deshecha esta mi piel, Aun he de ver en mi carne á Dios;
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27Al cual yo tengo de ver por mí, Y mis ojos lo verán, y no otro, Aunque mis riñones se consuman dentro de mí.
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28Mas debierais decir: ¿Por qué lo perseguimos? Ya que la raíz del negocio en mí se halla.
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
29Temed vosotros delante de la espada; Porque sobreviene el furor de la espada á causa de las injusticias, Para que sepáis que hay un juicio.
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'