1Y RESPONDIO Job, y dijo:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2Oid atentamente mi palabra, Y sea esto vuestros consuelos.
2'Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3Soportadme, y yo hablaré; Y después que hubiere hablado, escarneced.
3Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4¿Hablo yo á algún hombre? Y ¿por qué no se ha de angustiar mi espíritu?
4Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5Miradme, y espantaos, Y poned la mano sobre la boca.
5Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6Aun yo mismo, cuando me acuerdo, me asombro, Y toma temblor mi carne.
6Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7¿Por qué viven los impíos, Y se envejecen, y aun crecen en riquezas?
7Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8Su simiente con ellos, compuesta delante de ellos; Y sus renuevos delante de sus ojos.
8Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9Sus casas seguras de temor, Ni hay azote de Dios sobre ellos.
9Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10Sus vacas conciben, no abortan; Paren sus vacas, y no malogran su cría.
10Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11Salen sus chiquitos como manada, Y sus hijos andan saltando.
11Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12Al son de tamboril y cítara saltan, Y se huelgan al son del órgano.
12Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13Gastan sus días en bien, Y en un momento descienden á la sepultura.
13Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14Dicen pues á Dios: Apártate de nosotros, Que no queremos el conocimiento de tus caminos.
14Nad ütlevad Jumalale: 'Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15¿Quién es el Todopoderoso, para que le sirvamos? ¿Y de qué nos aprovechará que oremos á él?
15Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?'
16He aquí que su bien no está en manos de ellos: El consejo de los impíos lejos esté de mí.
16Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17Oh cuántas veces la lámpara de los impíos es apagada, Y viene sobre ellos su quebranto, Y Dios en su ira les reparte dolores!
17Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18Serán como la paja delante del viento, Y como el tamo que arrebata el torbellino.
18et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19Dios guardará para sus hijos su violencia; Y le dará su pago, para que conozca.
19Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20Verán sus ojos su quebranto, Y beberá de la ira del Todopoderoso.
20Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21Porque ¿qué deleite tendrá él de su casa después de sí, Siendo cortado el número de sus meses?
21Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22¿Enseñará alguien á Dios sabiduría, Juzgando él á los que están elevados?
22Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23Este morirá en el vigor de su hermosura, todo quieto y pacífico.
23Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24Sus colodras están llenas de leche, Y sus huesos serán regados de tuétano.
24reied lihavad ja kondid täis üdi.
25Y estotro morirá en amargura de ánimo, Y no habiendo comido jamás con gusto.
25Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26Igualmente yacerán ellos en el polvo, Y gusanos los cubrirán.
26Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27He aquí, yo conozco vuestros pensamientos, Y las imaginaciones que contra mí forjáis.
27Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28Porque decís: ¿Qué es de la casa del príncipe, Y qué de la tienda de las moradas de los impíos?
28Sest te küsite: 'Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?'
29¿No habéis preguntado á los que pasan por los caminos, Por cuyas señas no negaréis,
29Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30Que el malo es reservado para el día de la destrucción? Presentados serán en el día de las iras.
30et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31¿Quién le denunciará en su cara su camino? Y de lo que él hizo, ¿quién le dará el pago?
31Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32Porque llevado será él á los sepulcros, Y en el montón permanecerá.
32Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33Los terrones del valle le serán dulces; Y tras de él será llevado todo hombre, Y antes de él han ido innumerables.
33Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34¿Cómo pues me consoláis en vano, Viniendo á parar vuestras respuestas en falacia?
34Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.'