Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

Job

29

1Y VOLVIO Job á tomar su propósito, y dijo:
1Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2Quién me tornase como en los meses pasados, Como en los días que Dios me guardaba,
2'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
3Cuando hacía resplandecer su candela sobre mi cabeza, A la luz de la cual yo caminaba en la oscuridad;
3kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
4Como fué en los días de mi mocedad, Cuando el secreto de Dios estaba en mi tienda;
4et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
5Cuando aún el Omnipotente estaba conmigo, Y mis hijos alrededor de mi;
5kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
6Cuando lavaba yo mis caminos con manteca, Y la piedra me derramaba ríos de aceite!
6kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
7Cuando salía á la puerta á juicio, Y en la plaza hacía preparar mi asiento,
7Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
8Los mozos me veían, y se escondían; Y los viejos se levantaban, y estaban en pie;
8siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
9Los príncipes detenían sus palabras, Ponían la mano sobre su boca;
9pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
10La voz de los principales se ocultaba, Y su lengua se pegaba á su paladar:
10vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
11Cuando los oídos que me oían, me llamaban bienaventurado, Y los ojos que me veían, me daban testimonio:
11Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
12Porque libraba al pobre que gritaba, Y al huérfano que carecía de ayudador.
12sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
13La bendición del que se iba á perder venía sobre mí; Y al corazón de la viuda daba alegría.
13Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
14Vestíame de justicia, y ella me vestía como un manto; Y mi toca era juicio.
14Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
15Yo era ojos al ciego, Y pies al cojo.
15Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
16A los menesterosos era padre; Y de la causa que no entendía, me informaba con diligencia:
16Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
17Y quebraba los colmillos del inicuo, Y de sus dientes hacía soltar la presa.
17Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
18Y decía yo: En mi nido moriré, Y como arena multiplicaré días.
18Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
19Mi raíz estaba abierta junto á las aguas, Y en mis ramas permanecía el rocío.
19Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
20Mi honra se renovaba en mí, Y mi arco se corroboraba en mi mano.
20Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'
21Oíanme, y esperaban; Y callaban á mi consejo.
21Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
22Tras mi palabra no replicaban, Y mi razón destilaba sobre ellos.
22Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
23Y esperábanme como á la lluvia, Y abrían su boca como á la lluvia tardía.
23Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
24Si me reía con ellos, no lo creían: Y no abatían la luz de mi rostro.
24Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
25Calificaba yo el camino de ellos, y sentábame en cabecera; Y moraba como rey en el ejército, Como el que consuela llorosos.
25Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.