1MAS ahora los más mozos de días que yo, se ríen de mí; Cuyos padres yo desdeñara ponerlos con los perros de mi ganado.
1Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2Porque ¿para qué yo habría menester la fuerza de sus manos, En los cuales había perecido con el tiempo?
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3Por causa de la pobreza y del hambre andaban solos; Huían á la soledad, á lugar tenebroso, asolado y desierto.
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4Que cogían malvas entre los arbustos, Y raíces de enebro para calentarse.
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5Eran echados de entre las gentes, Y todos les daban grita como al ladrón.
5Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6Habitaban en las barrancas de los arroyos, En las cavernas de la tierra, y en las rocas.
6Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7Bramaban entre las matas, Y se reunían debajo de las espinas.
7Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8Hijos de viles, y hombres sin nombre, Más bajos que la misma tierra.
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9Y ahora yo soy su canción, Y he sido hecho su refrán.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10Abomínanme, aléjanse de mí, Y aun de mi rostro no detuvieron su saliva.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11Porque Dios desató mi cuerda, y me afligió, Por eso se desenfrenaron delante de mi rostro.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12A la mano derecha se levantaron los jóvenes; Empujaron mis pies, Y sentaron contra mí las vías de su ruina.
12Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13Mi senda desbarataron, Aprovecháronse de mi quebrantamiento, Contra los cuales no hubo ayudador.
13Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14Vinieron como por portillo ancho, Revolviéronse á mi calamidad.
14Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15Hanse revuelto turbaciones sobre mí; Combatieron como viento mi alma, Y mi salud pasó como nube
15Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16Y ahora mi alma está derramada en mí; Días de aflicción me han aprehendido.
16Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17De noche taladra sobre mí mis huesos, Y mis pulsos no reposan.
17Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18Con la grande copia de materia mi vestidura está demudada; Cíñeme como el cuello de mi túnica.
18Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19Derribóme en el lodo, Y soy semejante al polvo y á la ceniza.
19Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20Clamo á ti, y no me oyes; Preséntome, y no me atiendes.
20Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21Haste tornado cruel para mí: Con la fortaleza de tu mano me amenazas.
21Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22Levantásteme, é hicísteme cabalgar sobre el viento, Y disolviste mi sustancia.
22Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23Porque yo conozco que me reduces á la muerte; Y á la casa determinada á todo viviente.
23Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
24Mas él no extenderá la mano contra el sepulcro; ¿Clamarán los sepultados cuando él los quebrantare?
24Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25¿No lloré yo al afligido? Y mi alma ¿no se entristeció sobre el menesteroso?
25Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26Cuando esperaba yo el bien, entonces vino el mal; Y cuando esperaba luz, la oscuridad vino.
26Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27Mis entrañas hierven, y no reposan; Días de aflicción me han sobrecogido.
27Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28Denegrido ando, y no por el sol: Levantádome he en la congregación, y clamado.
28Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29He venido á ser hermano de los dragones, Y compañero de los buhos.
29Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30Mi piel está denegrida sobre mí, Y mis huesos se secaron con ardentía.
30Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31Y hase tornado mi arpa en luto, Y mi órgano en voz de lamentadores.
31Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.