Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

Job

39

1(H39-4) ¿Sabes tú el tiempo en que paren las cabras monteses? ¿O miraste tú las ciervas cuando están pariendo?
1Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?
2(H39-5) ¿Contaste tú los meses de su preñez, Y sabes el tiempo cuando han de parir?
2Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,
3(H39-6) Encórvanse, hacen salir sus hijos, Pasan sus dolores.
3kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?
4(H39-7) Sus hijos están sanos, crecen con el pasto: Salen y no vuelven á ellas.
4Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.
5(H39-8) ¿Quién echó libre al asno montés, y quién soltó sus ataduras?
5Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
6(H39-9) Al cual yo puse casa en la soledad, Y sus moradas en lugares estériles.
6kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
7(H39-10) Búrlase de la multitud de la ciudad: No oye las voces del arriero.
7Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
8(H39-11) Lo oculto de los montes es su pasto, Y anda buscando todo lo que está verde.
8Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
9(H39-12) ¿Querrá el unicornio servirte á ti, Ni quedar á tu pesebre?
9Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
10(H39-13) ¿Atarás tú al unicornio con su coyunda para el surco? ¿Labrará los valles en pos de ti?
10Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
11(H39-14) ¿Confiarás tú en él, por ser grande su fortaleza, Y le fiarás tu labor?
11Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
12(H39-15) ¿Fiarás de él que te tornará tu simiente, Y que la allegará en tu era?
12Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
13(H39-16) ¿Diste tú hermosas alas al pavo real, O alas y plumas al avestruz?
13Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
14(H39-17) El cual desampara en la tierra sus huevos, Y sobre el polvo los calienta,
14Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
15(H39-18) Y olvídase de que los pisará el pie, Y que los quebrará bestia del campo.
15unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
16(H39-19) Endurécese para con sus hijos, como si no fuesen suyos, No temiendo que su trabajo haya sido en vano:
16Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
17(H39-20) Porque le privó Dios de sabiduría, Y no le dió inteligencia.
17Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
18(H39-21) Luego que se levanta en alto, Búrlase del caballo y de su jinete.
18Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
19(H39-22) ¿Diste tú al caballo la fortaleza? ¿Vestiste tú su cerviz de relincho?
19Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
20(H39-23) ¿Le intimidarás tú como á alguna langosta? El resoplido de su nariz es formidable:
20Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
21(H39-24) Escarba la tierra, alégrase en su fuerza, Sale al encuentro de las armas:
21Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.
22(H39-25) Hace burla del espanto, y no teme, Ni vuelve el rostro delante de la espada.
22Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
23(H39-26) Contra él suena la aljaba, El hierro de la lanza y de la pica:
23Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.
24(H39-27) Y él con ímpetu y furor escarba la tierra, Sin importarle el sonido de la bocina;
24Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.
25(H39-28) Antes como que dice entre los clarines: ­Ea! Y desde lejos huele la batalla, el grito de los capitanes, y la vocería.
25Siis kui puhutakse sarve, hirnub tema: iihahaa! Juba kaugelt haistab ta võitlust, pealikute kisa ja hõikeid.
26(H39-29) ¿Vuela el gavilán por tu industria, Y extiende hacia el mediodía sus alas?
26Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?
27(H39-30) ¿Se remonta el águila por tu mandamiento, Y pone en alto su nido?
27Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele?
28(H39-31) Ella habita y está en la piedra, En la cumbre del peñasco y de la roca.
28Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
29(H39-32) Desde allí acecha la comida: Sus ojos observan de muy lejos.
29Sealt ta luurab saaki ja ta silmad näevad kaugele.
30(H39-33) Sus pollos chupan la sangre: Y donde hubiere cadáveres, allí está.
30Ta pojad rüübivad verd, ja kus on mahalööduid, seal on temagi.'