¹Y RESPONDIO Job y dijo:

¹Siis vastas Iiob ja ütles:

²Oh si pesasen al justo mi queja y mi tormento, Y se alzasen igualmente en balanza!

²'Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.

³Porque pesaría aquél más que la arena del mar: Y por tanto mis palabras son cortadas.

³Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.

⁴Porque las saetas del Todopoderoso están en mí, Cuyo veneno bebe mi espíritu; Y terrores de Dios me combaten.

⁴Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.

⁵¿Acaso gime el asno montés junto á la hierba? ¿Muge el buey junto á su pasto?

⁵Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?

⁶¿Comeráse lo desabrido sin sal? ¿O habrá gusto en la clara del huevo?

⁶Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?

⁷Las cosas que mi alma no quería tocar, Por los dolores son mi comida.

⁷Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.

⁸Quién me diera que viniese mi petición, Y que Dios me otorgase lo que espero;

⁸Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!

⁹Y que pluguiera á Dios quebrantarme; Que soltara su mano, y me deshiciera!

⁹Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,

¹⁰Y sería aún mi consuelo, Si me asaltase con dolor sin dar más tregua, Que yo no he escondido las palabras del Santo.

¹⁰siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.

¹¹¿Cuál es mi fortaleza para esperar aún? ¿Y cuál mi fin para dilatar mi vida?

¹¹Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?

¹²¿Es mi fortaleza la de las piedras? ¿O mi carne, es de acero?

¹²Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?

¹³¿No me ayudo cuanto puedo, Y el poder me falta del todo?

¹³Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.

¹⁴El atribulado es consolado de su compañero: Mas hase abandonado el temor del Omnipotente.

¹⁴Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.

¹⁵Mis hermanos han mentido cual arroyo: Pasáronse como corrientes impetuosas,

¹⁵Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,

¹⁶Que están escondidas por la helada, Y encubiertas con nieve;

¹⁶mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;

¹⁷Que al tiempo del calor son deshechas, Y en calentándose, desaparecen de su lugar;

¹⁷veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.

¹⁸Apártanse de la senda de su rumbo, Van menguando y piérdense.

¹⁸Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.

¹⁹Miraron los caminantes de Temán, Los caminantes de Saba esperaron en ellas:

¹⁹Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:

²⁰Mas fueron avergonzados por su esperanza; Porque vinieron hasta ellas, y halláronse confusos.

²⁰oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.

²¹Ahora ciertamente como ellas sois vosotros: Que habéis visto el tormento, y teméis.

²¹Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.

²²¿Os he dicho yo: Traedme, Y pagad por mí de vuestra hacienda;

²²Kas ma olen öelnud: 'Andke mulle kingitusi!' või: 'Makske oma varandusest minu eest,

²³Y libradme de la mano del opresor, Y redimidme del poder de los violentos?

²³päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!'?

²⁴Enseñadme, y yo callaré: Y hacedme entender en qué he errado.

²⁴Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!

²⁵Cuán fuertes son las palabras de rectitud! Mas ¿qué reprende el que reprende de vosotros?

²⁵Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?

²⁶¿Pensáis censurar palabras, Y los discursos de un desesperado, que son como el viento?

²⁶On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?

²⁷También os arrojáis sobre el huérfano, Y hacéis hoyo delante de vuestro amigo.

²⁷Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.

²⁸Ahora pues, si queréis, mirad en mí, Y ved si miento delante de vosotros.

²⁸Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!

²⁹Tornad ahora, y no haya iniquidad; Volved aún á considerar mi justicia en esto.

²⁹Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!

³⁰¿Hay iniquidad en mi lengua? ¿No puede mi paladar discernir las cosas depravadas?

³⁰Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?