1CIERTAMENTE tiempo limitado tiene el hombre sobre la tierra, Y sus días son como los días del jornalero.
1Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2Como el siervo anhela la sombra, Y como el jornalero espera el reposo de su trabajo:
2Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3Así poseo yo meses de vanidad, Y noches de trabajo me dieron por cuenta.
3nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
4Cuando estoy acostado, digo: ¿Cuándo me levantaré? Y mide mi corazón la noche, Y estoy harto de devaneos hasta el alba.
4Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.
5Mi carne está vestida de gusanos, y de costras de polvo; Mi piel hendida y abominable.
5Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6Y mis días fueron más ligeros que la lanzadera del tejedor, Y fenecieron sin esperanza.
6Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
7Acuérdate que mi vida es viento, Y que mis ojos no volverán á ver el bien.
7Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
8Los ojos de los que me ven, no me verán más: Tus ojos sobre mí, y dejaré de ser.
8Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9La nube se consume, y se va: Así el que desciende al sepulcro no subirá;
9Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
10No tornará más á su casa, Ni su lugar le conocerá más.
10Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
11Por tanto yo no reprimiré mi boca; Hablaré en la angustia de mi espíritu, Y quejaréme con la amargura de mi alma.
11Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
12¿Soy yo la mar, ó ballena, Que me pongas guarda?
12Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
13Cuando digo: Mi cama me consolará, Mi cama atenuará mis quejas;
13Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',
14Entonces me quebrantarás con sueños, Y me turbarás con visiones.
14siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
15Y así mi alma tuvo por mejor el ahogamiento, Y quiso la muerte más que mis huesos.
15nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
16Aburríme: no he de vivir yo para siempre; Déjáme, pues que mis días son vanidad.
16Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17¿Qué es el hombre, para que lo engrandezcas, Y que pongas sobre él tu corazón,
17Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
18Y lo visites todas las mañanas, Y todos los momentos lo pruebes?
18vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
19¿Hasta cuándo no me dejarás, Ni me soltarás hasta que trague mi saliva?
19Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20Pequé, ¿qué te haré, oh Guarda de los hombres? ¿Por qué me has puesto contrario á ti, Y que á mí mismo sea pesado?
20Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
21¿Y por qué no quitas mi rebelión, y perdonas mi iniquidad? Porque ahora dormiré en el polvo, Y si me buscares de mañana, ya no seré.
21Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'