1HIJO mío, está atento á mi sabiduría, Y á mi inteligencia inclina tu oído;
1Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole,
2Para que guardes consejo, Y tus labios conserven la ciencia.
2et tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse!
3Porque los labios de la extraña destilan miel, Y su paladar es más blando que el aceite;
3Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli.
4Mas su fin es amargo como el ajenjo, Agudo como cuchillo de dos filos.
4Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk.
5Sus pies descienden á la muerte; Sus pasos sustentan el sepulcro:
5Ta jalad lähevad alla surma, ta sammud veavad põrguhaua poole.
6Sus caminos son instables; no los conocerás, Si no considerares el camino de vida.
6Ta ei pea silmas elurada, ta jäljed ekslevad, ilma et ta märkakski.
7Ahora pues, hijos, oidme, Y no os apartéis de las razones de mi boca.
7Seepärast, mu pojad, kuulake mind, ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!
8Aleja de ella tu camino, Y no te acerques á la puerta de su casa;
8Hoia oma tee temast kaugel ja ära mine tema koja ukse ligi,
9Porque no des á los extraños tu honor, Y tus años á cruel;
9et sa ei annaks oma au mitte teistele ega oma aastaid armutule,
10Porque no se harten los extraños de tu fuerza, Y tus trabajos estén en casa del extraño;
10et võõrad ei küllastuks sinu varast ja su töövaev ei läheks muulase kotta,
11Y gimas en tus postrimerías, Cuando se consumiere tu carne y tu cuerpo,
11et sa viimaks ei hakkaks vinguma, kui su liha ja ihu on lõppenud,
12Y digas: Cómo aborrecí el consejo, Y mi corazón menospreció la reprensión;
12ega ütleks: 'Miks ma küll vihkasin õpetust ja miks mu süda põlgas noomitust?
13Y no oí la voz de los que me adoctrinaban, Y á los que me enseñaban no incliné mi oído!
13Miks ma ei kuulanud juhatajate häält ega pööranud kõrva õpetajate poole?
14Casi en todo mal he estado, En medio de la sociedad y de la congregación.
14Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse keset kogukonda ja kogudust!'
15Bebe el agua de tu cisterna, Y los raudales de tu pozo.
15Joo vett oma kaevust, voolavat vett oma allikast!
16Derrámense por de fuera tus fuentes, En las plazas los ríos de aguas.
16Kas peaksid su lätted valguma tänavale, su veeojad turgudele?
17Sean para ti solo, Y no para los extraños contigo.
17Kuulugu need ainult sinule, aga mitte koos sinuga võõraile!
18Sea bendito tu manantial; Y alégrate con la mujer de tu mocedad.
18Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,
19Como cierva amada y graciosa corza, Sus pechos te satisfagan en todo tiempo; Y en su amor recréate siempre.
19kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse.
20¿Y por qué, hijo mío, andarás ciego con la ajena, Y abrazarás el seno de la extraña?
20Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?
21Pues que los caminos del hombre están ante los ojos de Jehová, Y él considera todas sus veredas.
21Sest mehe teed on Issanda silme ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.
22Prenderán al impío sus propias iniquidades, Y detenido será con las cuerdas de su pecado.
22Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.
23El morirá por falta de corrección; Y errará por la grandeza de su locura.
23Ta sureb õpetuse puudusest ja läheb eksiteele suurest rumalusest.