1¿POR qué estás lejos, oh Jehová, Y te escondes en el tiempo de la tribulación?
1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2Con arrogancia el malo persigue al pobre: Serán cogidos en los artificios que han ideado.
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3Por cuanto se alaba el malo del deseo de su alma, Y bendice al codicioso ó quien Jehová aborrece.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4El malo, por la altivez de su rostro, no busca á Dios: No hay Dios en todos sus pensamientos.
4Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
5Sus caminos son viciosos en todo tiempo: Tus juicios los tiene muy lejos de su vista: Echa bocanadas en orden á todos sus enemigos.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6Dice en su corazón: No seré movido en ningún tiempo, Ni jamás me alcanzará el infortunio.
6Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
7Llena está su boca de maldición, y de engaños y fraude: Debajo de su lengua, vejación y maldad.
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8Está en las guaridas de las aldeas: En los escondrijos mata al inocente: Sus ojos están acechando al pobre.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9Acecha en oculto, como el león desde su cama: Acecha para arrebatar al pobre: Arrebata al pobre trayéndolo á su red.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10Encógese, agáchase, Y caen en sus fuerzas muchos desdichados.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11Dice en su corazón: Dios está olvidado, Ha encubierto su rostro; nunca lo verá.
11Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
12Levántate, oh Jehová Dios, alza tu mano, No te olvides de los pobres.
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13¿Por qué irrita el malo á Dios? En su corazón ha dicho que no lo inquirirás.
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14Tú lo tienes visto: porque tú miras el trabajo, y la vejación, para vengar le por tu mano: A ti se acoge el pobre, Tú eres el amparo del huérfano.
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15Quebranta el brazo del malo: Del maligno buscarás su maldad, hasta que ninguna halles.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16Jehová, Rey eterno y perpetuo: De su tierra fueron destruídas las gentes.
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17El deseo de los humildes oíste, oh Jehová: Tú dispones su corazón, y haces atento tu oído;
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18Para juzgar al huérfano y al pobre, A fin de que no vuelva más á hacer violencia el hombre de la tierra.
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.