¹Salmo de David. DISPUTA, oh Jehová, con los que contra mí contienden; Pelea con los que me combaten.

¹Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!

²Echa mano al escudo y al pavés, Y levántate en mi ayuda.

²Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!

³Y saca la lanza, cierra contra mis perseguidores; Di á mi alma: Yo soy tu salud.

³Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'

⁴Avergüéncense y confúndanse los que buscan mi alma: Vuelvan atrás, y sean avergonzados los que mi mal intentan.

⁴Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!

⁵Sean como el tamo delante del viento; Y el ángel de Jehová los acose.

⁵Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!

⁶Sea su camino oscuridad y resbaladeros; Y el ángel de Jehová los persiga.

⁶Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!

⁷Porque sin causa escondieron para mí su red en un hoyo; Sin causa hicieron hoyo para mi alma.

⁷Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.

⁸Véngale el quebrantamiento que no sepa, Y su red que escondió lo prenda: Con quebrantamiento en ella caiga.

⁸Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!

⁹Y gócese mi alma en Jehová; Y alégrese en su salud.

⁹Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!

¹⁰Todos mis huesos dirán: Jehová, ¿quién como tú, Que libras al afligido del más fuerte que él, Y al pobre y menesteroso del que le despoja?

¹⁰Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'

¹¹Levantáronse testigos falsos; Demandáronme lo que no sabía;

¹¹Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.

¹²Volviéronme mal por bien, Para abatir á mi alma.

¹²Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.

¹³Mas yo, cuando ellos enfermaron, me vestí de saco; Afligí con ayuno mi alma, Y mi oración se revolvía en mi seno.

¹³Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!

¹⁴Como por mi compañero, como por mi hermano andaba; Como el que trae luto por madre, enlutado me humillaba.

¹⁴Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.

¹⁵Pero ellos se alegraron en mi adversidad, y se juntaron; Juntáronse contra mí gentes despreciables, y yo no lo entendía: Despedazábanme, y no cesaban;

¹⁵Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;

¹⁶Con los lisonjeros escarnecedores truhanes, Crujiendo sobre mí sus dientes.

¹⁶nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.

¹⁷Señor, ¿hasta cuándo verás esto? Recobra mi alma de sus quebrantamientos, mi única de los leones.

¹⁷Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!

¹⁸Te confesaré en grande congregación; Te alabaré entre numeroso pueblo.

¹⁸Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.

¹⁹No se alegren de mí mis enemigos injustos: Ni los que me aborrecen sin causa hagan del ojo.

¹⁹Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!

²⁰Porque no hablan paz; Y contra los mansos de la tierra piensan palabras engañosas.

²⁰Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.

²¹Y ensancharon sobre mí su boca; Dijeron: ­Ea, ea, nuestros ojos lo han visto!

²¹Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'

²²Tú lo has visto, oh Jehová; no calles: Señor, de mí no te alejes.

²²Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!

²³Muévete y despierta para mi juicio, Para mi causa, Dios mío y Señor mío.

²³Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!

²⁴Júzgame conforme á tu justicia, Jehová Dios mío; Y no se alegren de mí.

²⁴Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!

²⁵No digan en su corazón: ­Ea, alma nuestra! No digan: ­Hémoslo devorado!

²⁵Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'

²⁶Avergüencense, y sean confundidos á una los que de mi mal se alegran: Vístanse de vergüenza y de confusión los que se engrandecen contra mí.

²⁶Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!

²⁷Canten y alégrense los que están á favor de mi justa causa, Y digan siempre: Sea ensalzado Jehová, Que ama la paz de su siervo.

²⁷Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'

²⁸Y mi lengua hablará de tu justicia, Y de tu loor todo el día.

²⁸Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!