1‹‹Ama şimdi, yaşı benden küçük olanlarBenimle alay etmekte,Oysa babalarını sürümün köpeklerininYanına koymaya tenezzül etmezdim.
1Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2Çünkü güçleri tükenmişti,Bileklerinin gücü ne işime yarardı?
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3Yoksulluktan, açlıktan bitkindiler,Akşam çölde, ıssız çorak yerlerde kök kemiriyorlardı.
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4Çalılıklarda karapazı topluyor,Retem kökü yiyorlardı.
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5Toplumdan kovuluyorlardı,İnsanlar hırsızmışlar gibi onlara bağırıyordu.
5Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6Korkunç vadilerde, yerdeki deliklerde,Kaya kovuklarında yaşıyorlardı.
6Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7Çalıların arasında anırır,Çalı altında birbirine sokulurlardı.
7Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8Aptalların, adı sanı belirsiz insanların çocuklarıydılar,Ülkeden kovulmuşlardı.
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9‹‹Şimdiyse destan oldum dillerine,Ağızlarına doladılar beni.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10Benden tiksiniyor, uzak duruyorlar,Yüzüme tükürmekten çekinmiyorlar.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11Tanrı ipimi çözüp beni alçalttığı içinDizginsiz davranmaya başladılar bana.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12Sağımdaki ayak takımı üzerime yürüyor,Ayaklarımı kaydırıyor,Bana karşı rampalar kuruyorlar.
12Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13Yolumu kesiyor,Kimseden yardım görmedenBeni yok etmeye çalışıyorlar.
13Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14Koca bir gedikten girer gibi ilerliyor,Yıkıntılar arasından üzerime yuvarlanıyorlar.
14Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15Dehşet çöktü üzerime,Onurum rüzgara kapılmış gibi uçtu,Mutluluğum bulut gibi geçip gitti.
15Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16‹‹Şimdi tükeniyorum,Acı günler beni ele geçirdi.
16Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17Geceleri kemiklerim sızlıyor,Beni kemiren acılar hiç durmuyor.
17Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18Tanrının şiddetiÜzerimdeki giysiye dönüştü,Gömleğimin yakası gibi beni sıkıyor.
18Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19Beni çamura fırlattı,Toza, küle döndüm.
19Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20‹‹Sana yakarıyorum, ama yanıt vermiyorsun,Ayağa kalktığımda gözünü bana dikiyorsun.
20Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21Bana acımasız davranıyor,Bileğinin gücüyle beni eziyorsun.
21Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22Beni kaldırıp rüzgara bindiriyorsun,Fırtınanın içinde darma duman ediyorsun.
22Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23Biliyorum, beni ölüme,Bütün canlıların toplanacağı yere götüreceksin.
23Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
24‹‹Kuşkusuz düşenin dostu olmaz,Felakete uğrayıp yardım istediğinde.
24Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25Sıkıntıya düşenler için ağlamaz mıydım?Yoksullar için üzülmez miydim?
25Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26Ama ben iyilik beklerken kötülük geldi,Işık umarken karanlık geldi.
26Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27İçim kaynıyor, rahatım yok,Önümde acı günler var.
27Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28Yaslı yaslı dolaşıyorum, güneş yok,Topluluk içinde kalkıp feryat ediyorum.
28Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29Çakallarla kardeş,Baykuşlarla arkadaş oldum.
29Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30Derim karardı, soyuluyor,Kemiklerim ateşten yanıyor.
30Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31Lirimin sesi yas feryadına,Neyimin sesi ağlayanların sesine döndü.
31Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.