1Ya RAB, neden uzak duruyorsun,Sıkıntılı günlerde kendini gizliyorsun?
1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2Kötüler gururla mazlumları avlıyor,Mazlumlar kötülerin kurduğu tuzağa düşüyor.
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3Kötü insan içindeki isteklerle övünür,Açgözlü insan RABbe lanet okur, Onu hor görür.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4Kendini beğenmiş kötü insan Tanrıya yönelmez,Hep, ‹‹Tanrı yok!›› diye düşünür.
4Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
5Kötülerin yolları her zaman başarıya götürür.Öyle yücedir ki senin yargıların,Kötüler anlayamaz, düşmanına burun kıvırır.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6İçinden, ‹‹Ben sarsılmam›› der,‹‹Hiçbir zaman sıkıntıya düşmem.››
6Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
7Ağzı lanet, hile ve zulüm dolu,Dilinin altında kötülük ve fesat saklı.
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8Köylerin çevresinde pusu kurar,Masumu gizli yerlerde öldürür,Çaresizi sinsice gözler.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9Gizli yerlerde pusuya yatarÇalılıktaki aslan gibi,Kapmak için mazlumu beklerVe ağına düşürüp yakalar.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10Kurbanları çaresiz çöker,Saldıranın üstün gücü altında ezilir.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11Kötü insan içinden, ‹‹Tanrı unuttu›› der,‹‹Örttü yüzünü, asla göremez.››
11Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
12Kalk, ya RAB, kaldır elini, ey Tanrı!Mazlumları unutma!
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13Neden kötü insan seni hor görsün,İçinden, ‹‹Tanrı hesap sormaz›› desin?
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14Oysa sen sıkıntı ve acı çekenleri görürsün,Yardım etmek için onları izlersin;Çaresizler sana dayanır,Öksüzün yardımcısı sensin.
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15Kötünün, haksızın kolunu kır,Sormadık hesap kalmasın yaptığı kötülükten.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16RAB sonsuza dek kral kalacak,Uluslar Onun ülkesinden temizlenecek.
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17Mazlumların dileğini duyarsın, ya RAB,Yüreklendirirsin onları,Kulağın hep üzerlerinde;
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18Öksüze, düşküne hakkını vermek için,Bir daha dehşet saçmasın ölümlü insan.
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.