1Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole! 2Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast. 3Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud, 4seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud. 5Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele, 6et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele, 7ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske 8ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale. 9Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval. 10Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi 11ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud. 12Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal. 13Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu. 14Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega. 15Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest. 16Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed. 17Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu. 18Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi, 19ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: 'Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes? 20Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?' 21Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu, 22sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale. 23Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed 24ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja. 25Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai. 26Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule; 27ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva, 28ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade. 29Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid. 30Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus, 31kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed. 32Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse. 33Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises. 34Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat 35ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja. 36Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega. 37Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises. 38Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta. 39Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi. 40Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal. 41Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha. 42Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest, 43kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal, 44kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua. 45Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid. 46Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele. 47Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud. 48Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte. 49Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve. 50Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte. 51Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides. 52Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes; 53ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri. 54Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud; 55ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud. 56Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi, 57vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb, 58ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega. 59Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti 60ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele. 61Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte, 62ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu. 63Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta; 64nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu. 65Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub, 66ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks. 67Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu. 68Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab. 69Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks. 70Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest. 71Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli. 72Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.